On 2014. aasta suve lõpp. Kummalise suve, mis ei jäädvustu maailma ühismällu mitte õrnu vaikushetki lubanud leebuse soojades pastelltoonides, vaid põrgulikult valusate märksõnadega nagu Vene-Ukraina kriis, lennukatastroofid, aastakümneid vindunud Palestiina-Iisraeli konflikti järjekordne lahvatamine surmavaisse leekidesse.

Esimese ilmasõja algusest on möödas sada aastat ja maailm on taas sõjatanumaks saanud – vahest tõesti mitte ühes suures läänlase eluhüvesid kapitaalselt laastavas lahingmöllus, kuid olukord on ju seda hullem – tundukse, et 2014. aasta suvel ei hoidnud inimkond mitte silmi avali, et kogu ümbritsevat ilu enesesse ahmida, vaid surus laud nii tugevasti üksteise vastu, kui veel sai, et ometi võinuks püsida lootuski, lootus rahust.

Maailma 13. lasteteatrite festivalil (13th World Festival of Childrens Theatre) esinesid ühel laval 8–15-aastased lapsed Idast ja Läänest, Põhjast ja Lõunast – Jaapanist Kanadani ning Ugandast Taani, Eesti ning Venemaani. Mäng oli tõeline, elav ja vahetu. Haruldaselt rahutu nagu eluaastatest eeldada võikski, kuid ometi kandis see üks nädal kirjeldamatult selgelt rahu märki. Mäng ei küsi mängija poliitilist tausta, usulist traditsiooni, perekonna majanduslikku seisu – mäng nõuab vaid seda, et kujutlus oleks ehe, et usutaks imede võimalikkusesse…

Kõnealune festival oli sellel suvel jõudnud taas oma kodulinna – väikesesse Lingenisse (elanike arvult enam-vähem samaväärne Pärnuga) Loode-Saksamaal, kust 1990. aastal alguse sai. Et juba kõneldud „rahu märgist” – on ju tavaks saanud anda kõigele ümbritsevale märgiseid, kleebiseid ja tunnustähti – veel mitte loobuda, siis tuleb imestusega nentida, et festivali korraldamise teeb võimalikuks kohaliku tuumajaama metseenlik toetus. Abikäsi kohast, kust seda oodata ei oskaks – no vähemalt mitte eestlasena… Viib mõttelegi, et vahest oleks just tuumajaam (?!) see, mis Eesti kooliteatrile elu sisse puhuks. (Lubage nüüd muidugi veel märkida, et autor ei arva sugugi, et kooliteater surnud oleks…)

Korraldajatele laekus kaalumiseks ligi 90 avaldust (kahas videosalvestustega) kümnetest ja kümnetest riikidest üle maailma. „Festivali programmi valiti 19 etendust,” ütles ettevõtmise kunstiline juht, kohaliku teatriinstituudi professor, Nils Hanraets „valiku langetas komisjon, kuhu kuulusid lasteteatrite liikumisega seotud inimesed üle maailma. Lähtuti mitmetest printsiipidest, ent eelkõige püüti jõuda võimalikult eriilmelise valimini, milles peegelduks just laste endi tegemisrõõm ja -tahe.” On päris kindel, nii väitsid ka korraldajad, et tegelikult oleksid kutset festivalile väärinud kõik kandideerijad, ent – piiratud aeg ning linna väiksus (seda just seetõttu, et peaaegu kõik osavõtnud lapsed olid majutatud kohalikesse peredesse!) nõudsid kindlate piiride seadmist.

Eestist püüdles festivalilavale Viimsi kooli teatritrupp „Eksperiment” Külli Tähe juhendamisel. Põhiprogrammi valituiks see paraku ei osutatud, ent siiski pidas žürii viimsilaste lähenemist teatrikunstile niivõrd põnevaks, et trupp paluti esinema kõrvalprogrammi, kuhu oli ühtekokku kutsutud vaid viis lavastust. Eksperimendi etendus kandis pealkirja „Back to the Essence” (maakeeli „Tagasi põhilise juurde”) ning laval mindigi tagasi mängu põhiolemuse otsinguile. Kuidas vormuvad emotsioonid rütmideks ja häälteks, kuidas tekib aistingust liigutus ning liigutustest tants, kuidas saavad neljateistkümnest üksikinimesest laval partnerid, kes üksteist lõputult usaldavad – need n-ö eksistentsiaalsed küsimused põimiti mängus teemaga, mis ühendab ja annab võimaluse samastada end teiste inimestega mistahes maailmajaost, armastusega ning universaalsuse saavutamiseks ja vahest ka keelebarjääride ületamiseks kasutati sellest kõnelemiseks repliike üldtuntud poplauludest. Lisaks jäi trupp festivali peakoordinaatori Anne-Marie Jansen-Wieschebrocki sõnul kõigile festivalialal viibinuile silma omaalgatusliku (vabandatagu võõrkeelset väljendit) perfomance’iga, mis seisnes valgetes n-ö neutraalsetes näomaskides ringi liikumises ning sõnatu kontakti loomises ümbruse ja ümbritsevaga – korraldajad olid positiivselt üllatunud niivõrd noorte inimeste julgusest mängida ka tundmatus situatsioonis.

Eredaimad elamused festivali suurelt lavalt – mängiti muide saalis, mis mõõtmetelt võrdne meie Nordea kontserdimaja lavaga – on siiski lahutamatult seotud eelnevalt paaril korral mainitud rahu teemaga. Esmalt lavastus ääretult ootamatust kohast – Palestiinast. Tšehhovist rääkides mainitakse tihti „argipäeva hõbedast teemat” ja rahu ning muutumatust, mida kirjanik nii väga hindas. Ka see tükk kõneles argipäevast, ent valgus ei olnud mitte hõbedane… See valgus on karm ja ere, stanislavskiliku realismiga näidati vaatajatele midagi niivõrd brutaalselt lihtsat ja ehedat ning karmi, et see Brechtilegi au teeks. Argipäev sõjaseisukorras, elu Gaza sektoris – kui lugu, mida jutustatakse, on niivõrd valus, aus ja väikseima tuumani läbi tunnetatud, siis võib laval sündida ime…

Ime sündis ka taanlaste etendusel. Teistsugune – kindlasti pehmem, kuid ometi lõikavalt valus. 12-aastased lapsed mõtestavad lahti sõna KODU. Mis on kodu? Kuid mis on kodu 12-aastasele turvalisest Kopenhaageni kodust pärit lapsele võrreldes sellega, mida kannab see sõna endas 12-aastase Süüria sõjapõgeniku jaoks? Kust peab saama turvatundekogemuse laps, kelle kodu on leekides? Dokumentaalkaadritega asüüliotsijate keskusest põimiti laval minimalistlikud misanstseenid, kus eelkõige kõneldi usaldusest, kodu on see, kus keegi sind kinni püüab…

Ja siis oli see 25. juulil alanud nädal ootamatult läbi. Seitse päeva „rahu märgi” all olid otsa saanud. Ja ega see mõte pole teabki mis uudne – laulupidugi saab otsa – need taani lapsed, kellest kõnelesin, sõitsid tagasi Taani, eestlased sõitsid tagasi Eestisse… Kuid palestiina lapsed sõitsid tagasi Gaza sektorisse…

Teatril on erakordne väärtus, erakordne vägi – sellesse tuleb vaid uskuda. Festivali hüüdlauseks oli „Colour Your World! ”, ma soovin südamest, et võiksime maailma värvida rahu värvi.