Emadepäeva eel, 10. ja 11. mail jõudis publiku ette Toila Gümnaasiumi suurprojekt „Muusikal kutsub teid…”, kus astusid üles nii Toila Gümnaasiumi mudilaskoor ja tütarlasteansambel „Päikesekillukesed” kui ka vilistlased, õpetajad ja isegi lapsevanemad.

Tammiku ja Kohtla-Nõmme rahvamajja kogunenud muusikalihuvilised ei pidanud pettuma, sest üle tunni väldanud kontserdil tulid ettekandele parimad palad sellistest muusikalidest nagu „Minu veetlev leedi”, „Cabaret”, „Grease”, „Oklahoma”, „Pipi Pikksukk”, „Mary Poppins” ja „Imelaps”. Kaasakiskuvad meloodiad panid rahva juba esimestest numbritest alates kaasa plaksutama.

Kokku osales muusikaliprojektis 56 inimest. Tervet kogukonda hõlmavad projektid tugevdavad alati ühtsustunnet. Tore oli vaadata, kuidas arvukas seltskond muusikaliõhtu õnnestumise nimel õlg-õla kõrval seisis. Ei olnud kerge sõita proovidele erinevatest Eestimaa paikadest, samuti toimusid ühisproovid nädalavahetustel ja sageli tuli korrigeerida oma tegemisi ning sättida need proovigraafikute järgi. Tihtilugu tuli tõdeda, et ei olegi nii lihtne laulda ja samal ajal tantsida, siiski saadi sellega kenasti hakkama. Tagasiside oli väga positiivne ja õpilased leidsid, et tore oleks iga päev üks etendus anda – sedavõrd oli see ettevõtmine neile südamelähedaseks saanud.

Lisaks kõigele oli asjal veel üks positiivne külg. Nimelt pakub Toila Gümnaasium juba teist aastat järjest gümnasistidele valikainena võimalust õppida kultuurikorralduse aluseid. Oma panuse etenduse õnnestumisse andsid kõik nimetatud õppeaine valinud õpilased, kes said tundides õpitud teooriat nüüd praktikas rakendada.

Rõõmu ja rahulolu kordaläinust võib lugeda osalejate mõtetest:

Liina: „Mõneks hetkeks oleksin justkui ajas tagasi rännanud – panin selga sama seeliku, mida kandsin kuus aastat tagasi, lasin pähe pool pudelit juukselakki ning huuli värvisin eriti kaua ja hoolikalt. Kuigi seltskond oli muutunud, tekkis laval lauldes ja tantsides seesama õnne- ja uhkusesegune tunne, mida tundsin, kui esinesime 2007. ja 2008. aastal Toila koolis ja mujalgi.”

Kertu: „Mul on tohutult hea meel, et mind sellesse projekti kaasati ning et olin piisavalt tragi end kodust välja ajama ja selles osalema. Viimase etenduse ajal viimaseks etteasteks valmistudes oli aga riietusruumis kurba nooti kuulda ja tunda – „Nii kahju, et see juba läbi saab!” See adrenaliinilaks, mis muusikaliga kaasnes, oli meeletu! Muusikalis osalemise käigus sain aru, kui palju mulle tegelikult laval esineda meeldib!”

Merle: „Ma ei tea, see on vist mingi pisik, mis Toila Gümnaasiumist 2006. aastal külge hakkas. Olen siiralt uhke ja tänulik, et olen saanud võimaluse midagi nii vahvat teha!”

Mina juhendajana olen õnnelik, et väike maakool suudab midagi niisugust ette võtta ja sellega toime tulla. Mul on hea meel nende üle, kes avastasid eesriidetaguse võlumaailma. See müstiline tunne, kui avalugu kõlama hakkab, loetud sekundid enne eesriide avanemist või enne oma etteastet… Ja siis sa lähed ja laulad ning tantsid ennast pealtvaatajate südamesse, teed seda lustides ning iseenesestmõistetava loomulikkuse, kerguse ja säraga. Esinejate rõõmukillukesi nähes säravad ka õpetaja silmad ja vaatamata väsimusele jaksab ta jälle.