Hiljutine Õpetajate Leht tõi välja hariduses igiolulise teema – andekuse. Ka „Haridusstrateegia 2035“ valguses on teema väga tähtis. Räägin siin andekusest kutsehariduse tasemel.

Erinevalt üldharidusest ei ole praegu vastavalt seadusandlusele võimalik kutsehariduses andekust kui erivajadust määratleda. Kuna ka kutsekoolidest saab keskhariduse, võiks arusaamu ja võimalusi siiski ühtlustada. Andeid on väga mitmetahulisi ja kutsehariduseski leidub andekaid õppijaid ning see teema on meie jaoks väga oluline.

Kutsehariduses on vaja sarnaselt üldharidusega võimaldada andekatele õpilastele seda, et õppijal on võimalik õppekavas asendada mõni moodul, harjutada mõnda oskust lisaks, liikuda teistest erineva tempoga. On andeid, mida just kutsekooli tasandil peab lihvima, näiteks edukaks muusikuks enam vanemas eas tõenäoliselt ei saa.

Viire Sepp kirjutas 25. septembri Õpetajate Lehes n-ö topelterilistest lastest. See on tõsi, et tihti käib andekus käsikäes mõne muu erivajadusega, võib seega jääda selle topelterilisuse taha ja tähelepanuta. Seda enam tuleb andekuse teemat tähtsustada.

Andekus ei ole üheselt määratletav ja uurijadki mõistavad seda erinevalt. Ei tahaks, et selle taha jääks andekate toetamine kutsehariduses. Arvan, et kutsekoole ja tööandjaid võib usaldada ja probleemile, kuidas andekust defineerida või tõestada, pakun sarnast lahendust, nagu on mõne muu erivajadusega kutsehariduses: näiteks emotsionaal- ja käitumisraskuste üle saab otsustada kooli tugirühm.

Sarnaselt võiks olla ka andekusega: kooli spetsialistidest kogu tuvastab selle ja määrab tugimeetme. See võiks eriti hästi toimida näiteks siis, kui andekus ning lisajuhendamise ja teistest erinevalt õppimise vajadus on seotud erialavaldkonna oskustega.

Anded võivad olla, aga kuidas tulevad tipud meil kunstis, tantsus, automehaanikas, kui me neid andeid ei tunnusta ega toeta nende lihvimist juba keskastmes, st kutsehariduses?

Meistriks saab vaid harjutades ja selleks on vaja lisatuge.