Möödunud nädalal rõõmustati ühes lehes, et see praegune vananaistesuvi on ikka täiega lahe. Kena muidugi, et keegi vahel ilma üle ka rõõmu tunneb – enamasti on see ikka üks mure- ja halaallikas –, ainult et mingist vananaiste-, teisisõnu järelsuvest me praegu küll rääkida ei saa; praegu kestab veel nii klimaatiliselt kui ka astronoomiliselt pärissuvi.

„Vananaistesuve“ tegelik tähendus kipubki sageli segaseks jääma ja hakkab ehk unustuse hõlmagi vajuma. Nagu kirjutas ilmastikuteadlane Jüri Kamenik 3. septembri Postimehes: „Mõnikord juba augustis ilusate soojade ilmadega räägitakse vananaistesuvest. /…/ Kellele rõõmuks, kellele kahjuks, kuid tegelikult on siiski praegu veel pärissuvi, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur on püsinud hoolimata jahedatest öödest pidevalt üle 13 kraadi.“ Ka eesti keele sõnaraamatud kinnitavad, et vananaistesuvi on soe aeg sügisel, harilikult septembri teisel poolel või oktoobris.

Kust see huvitav väljend aga tuleb? Keeleteadlane Feliks Vakk on oma fraseologisme käsitlevas raamatus „Miks just nõnda?“ pakkunud, et eesti „vananaistesuvi“ on tõlkelaen saksa keelest; sealt leiame samatähendusliku Altweibersommer’i. Aga kuidas seostub sügisene kuiv ja soe aeg vanade naistega? Üks võimalikke seletusi on, et sel ajal õhus lendlevad pikad hõbedased ämblike võrguniidid – härmalõngad – meenutavad vana naise pikki halle juukseid. Lisaks arvatakse, et sügiseti, kui ilm lubas, tegid veel lõpetamist vajavaid lihtsamaid põllutöid vanemad naised.

Ka paljudes teistes keeltes on vananaistesuvel paeluv ja uurimist väärt nimetus. Šveitsis tuntakse seda Witwensömmerl’i ehk lesknaiste suvekesena, Põhja-Ameerikast pärineb laialdaselt levinud Indian summer, indiaanisuvi, Bulgaarias on aga циганско лято või сиромашко лято – mustlassuvi või vaese mehe suvi. Rootslastel teeb meele heaks lähedase tähendusega Brittsommar, Birgitta suvi, ja prantslastel été de la Saint-Martin, püha Martinuse suvi. Türgis kutsutakse vananaistesuve aga sootuks vinnutatud liha järgi – pastırma yazı ehk basturmaasuvi.