
Inimest inspireerib alati maagiline hetk, kui miski paistab olevat lõppenud ja kohe algab midagi uut. Moment, kus endised reeglid enam ei kehti ja uued pole end veel kehtestanud. See tundub olevat hetk, kus kõik on veel võimalik. Hetk enne algust, mille sees sisaldub kõige järgneva potentsiaal. Nagu dirigentide omailmas tuntud auftakt ehk eeltakt enne esimest heli. See dirigendi tõstetud käe kehtestatud vaikuse üürike hetk, milles on kogu järgnev sümfoonia.
Nii on „Impeerium” hea peegeldus noore, oma töö ja eluteed alles alustava inimese sisemaailmast, julgusest teha asju ja päriselt tunda end oma mahlas keerlevat. Lavastaja Mart Koldits on öelnud, et tema soov oli anda igale näitlejale võimalus oma sisemaailma laval lahti teha: „Lavastuse aluseks on prooviperioodi alguses kirjutatud udused visioonid, millist teatrit tudengid ise teha tahaksid. Andsin neile võimaluse esimeses lavastuses kohe proovida või vähemalt liikuda selle poole, mis võiks olla nende jaoks üldse teater. See on muidugi siin ja praegu peaaegu võimatu ülesanne. Aga mulle tundub, et kunstis ja teatris võimatud ülesanded toimivad, sest nende poole liikudes võib tekkida hetki, kus soovitu tõesti juhtub.”
„Impeerium” etendub Von Krahli teatris veebruaris. Lavastus sobib vaatamiseks gümnaasiumiklassidele.


Lisa kommentaar