Raimond Valgre sünnist möödub 7. oktoobril sada aastat. Küllap on liigne mainida, et Valgre on üks tuntumaid ja armastatumaid eesti levimuusika autoreid, kelle kurbkauneid teoseid kuuleb aastast aastasse. Sellised palad nagu „Saaremaa valss”, „Helmi” ja „Muinaslugu muusikas” ei ole kaotanud oma võlu ka nüüd, ligi 70 aastat pärast esmaesitlust.
Tartu Uue Teatri „Autori surm”, mille esietendus oli kevadel, pole aga järjekordne elulookirjanduse buumis sündinud tüüpprodukt. Lavastus ei jutusta Valgre traagilisest ja lühikeseks jäänud elukäigust. Lavastaja ja teksti autor Ivar Põllu toob lavastusega vaatajate ette imaginaarsed olukorrad, mängides küsimustega, mis oleks võinud Raimondist saada, kui ta poleks nii vara meie hulgast lahkunud; kui ta oleks saanud maailmakuulsaks või abiellunud hoopis Ninaga ja loobunud muusikast.
Põllu on ühendanud Valgre loomingu ja loometee käsitluse prantsuse filosoofi Roland Barthesi ideega autori surmast. Oma kuulsas essees „Autori surm” väidab Barthes, et autor ei ole suverään, kes kontrollib teose kõiki võimalikke tähendusi. Neid tähendusi loob hoopis lugeja ja seetõttu on „lugeja sünni hinnaks autori surm”. Uue Teatri lavastus „Autori surm” ei räägi mitte sellest, milline Raimond Valgre oli, vaid lubab vaatajal Valgre kuju üle fantaseerida. Lavastuse kolm Raimondit – Ardo Ran Varres, Helgur Rosenthal ja Mart Aas − annavad mänglevalt Raimondi rolli üksteisele edasi ja proovivad nii läbi võimalikke stsenaariume. Publik on lõplik autor, kelles etendus, Raimondi looming ja varasem teadmine muusiku eluteest kokku saavad ja uue tähenduse loovad.
7., 8., 9. ja 10. oktoobril toimuvad etendused on pühendatud Valgre 100. sünniaastapäevale. Etenduse vaheajal saab publik teatri jalutuskoridorides tutvuda Valgre näitusega, avatud on temaatiline baar ja suveniirikiosk ning õhtud jätkuvad mõnusa muusikaprogrammiga.
Lisa kommentaar