Ühe klassi õpetajate koostöö on küll väga hea mõte, ehkki seda võib võrrelda käsitööliste koostööga enne manufaktuure, seega umbes 500 aastat tagasi. Aaviksool on õigus − meie õppekavamõtlemine eitab viimaste aastakümnete teooriaid ning eelistab Einsteini- ja Newtoni-eelseid. Meie pedagoogiline eliit õppekavateooriaid ei tunne ega tahagi tunda.

Lahendus oleks lähtumine õpilaste arenemise teooriast ja ainete lõimumisest sellega. Selle teooria rakendamine eeldab, et õppekavateoreetikud töötavad koos aineteadlaste ja didaktikutega. Seega, reaõpetajad, kes töötavad 56 tundi nädalas, ei peaks ülikoolide eest seda tööd ära tegema. Kuidas on võimalik viia see mõte haridussüsteemi? Ülikoolid on iseseisvad, nad uurivad, mida tahavad.

Tallinnas peetakse 7. ja 8. detsembril Hilda Taba mälestuskonverentsi. Selle korraldajad ei soovi seostada Taba teooriat ja tema panust pedagoogikasse meie õppekava arendamisega. Teatavasti sundisid eesti kolleegid Taba Eestist lahkuma ja Eesti pedagoogikategelased tõrjuvad üksteist endiselt. Loodan, et keegi siiski toetab õpilaste arendamise teooria rakendamist õppekavas.